Parnu Sutevaka Humanitaargumnaasium Saksamaa lahingulaevad Aastatoo Roman Belogurov Secunda loodus Juhataja: Rainer Saks Parnu 1999 Saksamaast Vastavalt Versilles' lepingu otsusele anti suurem osa Saksamaa 1 maailmasoja aegsest laevastikust ule voitjariikidele. Saksa laevastikul lubati pidada vaid 6 soomuslaeva, 6 kergeristlejat, 12 havitajat, 12 torpeedopaati ja sellist hulka traalerid, mis oli vajallik umbritsevate merealade puhastamiseks miinidest. Koik Saksa allveelaevad tuli ara anda voi havitada ja uute allveelaevade juurdeehitamine oli keelatud. Sakslased jatsid toepoolest esialgu alles kuus soomuslaeva. Uues sojalises situatsioonis vois neid kasutada kui ujuvpatareisid, mitte kui laevu, millega merelahinguid pidada. Kergeristlejaid jai 1 maailmasoja jargsesse Saksa laevastikku millegiparast siiski kaheksa - kaks ule lubatud arvu. 2 maailmasoja alguseks oli eelnimetatud laevadest alles veel vaid kaks soomuslaeva - "Schlesien" ja "Schleswig-Holstein", mida kasutati suurtukioppelaevadena. Koik kaheksa 1 maailmasoja aegset kergeristlejat olid vahepealse 20 aastag kas sulatusahjudesse rannanud voi kai aares roostetavateks ujuvkasarmuteks saanud. Vahepeal aga oli ehitatud kuus uut kergeristlejat , mis koik kandsid Saksa linnade nimesid. Neist esimesena sai 1925. aastal valmis "Emden". Aastail 1929-1930 said valmis kolm kergeristlejat: "Karlsruhe", "Koningsberg" ja "Koln". Nende pikkus oli 174 meetri ja relvastatud olid need uhesa 150-mm suurtukiga. Lisaks 63000-hobujoulistele auruturbiinile, mis andsid neile laevadele kiiruseks kuni 32 solme, olid selle seeria kergeristlejail abijouseadmeiks veel 1800-hobujoulised diiselmootorid. Need olid tunduvalt vaiksema kutusekuluga kui auruturbiinid ja nende abil vois laev 10-solmilise kiirusega labi soita kuni 10000 meremiili (18500 km). Laevade veevaljasurve oli 6650 tonni, kuid kuna Versailles' lepinguga oli maaratud, et Saksa laevastiku kergeristlejate veevaljasurve voi olla kuni 6000 tonni, siis oma uute ristlejate seesugusest veevaljasurvest sakslased ametlikult teatasidki. Aastail 1931 ja 1935 said valmis veel kaks kergeristlejat - "Leipzig" ja "Nurnberg. Olles ligikaudu samade mootmete ja pohirelvastusega nagu eelmise seeria laevadki, oli neil rohkem ohutorjerelvastust ja eelmistest erinev jouseade, mis koosnes 60000-hobujoulistest turbiinidest ja 12400-hobujoulistest diiselmootoreist. Aastail 1928-1932 alustati Saksamaal kolme sojalaeva ehitamist, mis uldlevinud pohimottest lahtudes ei mahtunud uhtegi tolleaegsesse laevaklassi. Need olid raskeristleja mootudega laevad, mille pearelvastuseks oli kuus 280-mm suurtukki kahes soomustornis. Sakslased ise nimetasid oma loomingu soomuslaevadeks (Panzerschiff), inglased aga motlesid nende jaoks valja naljatermini - pocket battleship - taskulahingulaev. See nimetus laks kaibele paljudes keeltes, ka eesti keeles. Kuna Versailles' lepinguga oli Saksamaa lubatud ehitada soomuslaevuveevaljasurvega kuni 10000 tonni, siis nende laevade sellisest veevaljasurvest ametlikult teatatigi. Tegelikult oli kahe esimese laeva - "Deutschlandi" ja "Admiral Scheeri" taelik veevaljasurve 15800 tonni, seeria viimasel laeval "Admiral Graf Speel" koguni 16200 tonni. "Deutschland" sai valmis 1933, "Admiral Scheer" 1934 ja "Admiral Graf Spee" 1936. Jouseadmeiks olid taskulahingulaevadel diiselmootorid, mis voimaldasid "Admiral Scheeril" ja "Admiral Graf Speel" taiendava tankimiseta labi soita kuni 19000 miili (35000 km), "Deutschlandil" aga koguni 21500 miili (40000 km). See on keskeltlabi kaks korda rohkem, kui oli tolleagsete tavaparaste - auruturbiinide ja olikuttega lahingulaevade labisoidukaugus. Parast natside voimuletulekut sai Saksamaa valispoliitika uheks pohiliseks survesuunaks Versailles' lepingu sojaliste kitsenduste kaotamine. Ja 18. juunil 1935 solmitigi Londonis Inglise-Saksa merevaekokkulepele, mis tuhistas senised Saksa laevastikku kammitsenud piirangud. Inglismaa andis oma nousoleku, et Saksamaa voib ehitada endale pealveelaevastikku, mille tonaaz oleks 35% Inglismaa pealveelaevastiku kogutonnaazist, ning allveelaevastiku, mille tonaaz oleks 45% Inglismaa allveelaevastiku kogutonnaazist. Tegelikult oli Saksamaa oma uut laialdast laevaehitusprogrammi alustanud juba enne merevaekokkuleppe solmimist. Allveelaevu hakati ehitama ilmselt juba 1934. Aastal, sest esimene neist sai valmis vaid 11 paeva parast merevaekokkuleppe solmimist - 29. juunil 1935. Londoni lepe andis Saksamaale oiguse ehitada kaks 35000-tonnise veevaljasurvega lahingulaeva. Uute lahingulaevade ehitamisega tehti algust 1936. aastal ja need olid juba tosised laevad, mis said endale kaheksa 381-mm peakaliibrisuurtukki. Vettelaskmisel "Bismarck" ja "Tirpitz" nimeks saanud laevad olid soja algul veel ehitamisel ja valmis said need alles vastavalt 1940. ja 1941. aastal. Ja muidugi pole ime, et needki laevad osutusid lubatuist veidi kopsakamaiks - "Bismarcki" taisveevaljasurveks sai ligi 51000 ja "Tirpitzil" koguni ligi 53000 tonni. Londoni lepe lubas Saksamaal ehitada veel viis 10000-tonnise veevaljasurvega raskerislejat. Ja aastail 1935-1937 alustatigi viie risleja ehitamist, mis vettelaskmise jarjekorras said nimeks "Admiral Hipper", "Blucher", "Prinz Eugen", "Seydlitz" ja "Lutzow". Relvastatud olid need kull Washingtoni konverentsi otsusele vastavalt, kuid kippusid jalle lubatust suuremad tulema - taisveevaljasurvega 18200-18400 tonni. Aga see selgus muidugi alles parast soda- nagu teistegi suurte Saksa sojalaevade puhul. Soja alguseks sai valmis ainult uks raskeristleja - "Admiral Hipper". "Blucher" sai lahingukorda 20. septembril 1939 ja "Prinz Eugen" 1. augustil 1940. "Lutzow" muudi 1940. aastal suures soprustuhinas Noukogude Liidule, kus kandis esialgu "Petropavlovski", aastail 1944 - 1953 aga "Tallina" nime. Ristleja oli Saksamaalt ara toodud ilma turbiinideta ja vaid osalise relvastusega ja nii ta jaigi, sisuliselt sai teda kasutada vaid ujuvpatareina. Seeria viiendast laevast - "Seydlitzist" uritasid sakslased soja jooksul ehitada lennukikandjat, kuid see too jai lopetamata. Allveelaevu jouti Saksamaal soja alguseks valmis ehitada 57. ............