Sissejuhatus juhtimisse 3. seminar "Arieetika" 8.juhtum : TARBIJASUHETE EETIKA
    Tanapaeva uhiskond elab massitarbimises, kus inimene on nii tootja kui ka samal ajal tarbija. Me ei suuda elada teiste poolt osutatavaid teenuseid pidevalt tarbimata, millest tulenevad erilised tarbimissuhted. Tarbija eriline seisund tarbimisuhiskonnas
    Nuudisaegses tarbimisuhiskonnas tarbija on erilises seisundis ,milles on kaks peaaegu vastandliku poolt.
    Uhelt poolt on tarbija kuningas. Selline vaide tugineb mitte rikkusele , vaid faktile, et enamiku tootjate edu otsustab see, kui hasti nad suudavad oma masstoodangut muua voi, teiste sonadega, kui palju kliente nad endale muretsevad. Ilmselt, voitlus kaib iga voimaliku tarbija parast, mistottu ettevotete eetikakoodeksid on enamasti keskendunud tarbijale. Seejuures puutakse mitte ainult tarbijate soove voimalikult kiirelt ja tapselt taita, vaid ka voimalikke uusi ette aimata .Kuna tootjate konkurents on tihe , tagab see enamasti kaupade piisavalt korge kvaliteedi ja madala hinna . Lisaks on meedia rahvusvahelisuse tottu voib teade halvast voi ohtlikust kaubast ja selle tootja nimest levida ule kogu maailma ja lokaalne skandaal voib ohustada suurtootja mainet terves maailmas. Imeliku juhtumi esitas 1998.a veebruaris ajaleht Eesti Ekspress. Parnu linnakodaniku vaitel oli tema nahkjopi taskus plahvatanud mobiiltelefon ja lennanud temast kolme meetri kaugusele, rebides puruks jopi ja telefoni umbritsenud vutlari .Telefon oli uus, ostetud sama aasta jaanuaris Ericssoni firma ametlikult esindajalt . Eesti Ekspressi vahendusel joudis juhtum kohaliku politsei kohtuekspertiisiburoosse; kohale ilmus ekspert Rootsist, Ericssoni peakorterist. Kuigi ekspertide kinnitust mooda on saarane plahvatus fuusikaseaduste jargi voimatu, leidis firma, et juhul ,kui ei onnestu toestada , et tegemist on mingi valise jouga, tuleb selle seeria mobiiltelefonid turult ara korjata.
    Teiselt poolt on see kuninglik tarbija vaene. On muidugi olemas tarbijate kiht, kellele ei sobi osta kaupu odavast kaubamajast, kuid see tarbijaskond ei etenda ennast valdava osa tootjate sissetulekuid.
    Suurem osa tarbijaist eelistab kaupa, mis ligikaudu sama kvaliteedi juures on odavam. Odavus saadakse alati millegi arvelt: parem tookorraldus, leiutised, odavam toojoud voi materjal, kusjuures alati on oht , et odavus voidakse saavutada toote kvaliteedi voi ohutuse arvelt. Siin on tootjale ahvatluseks tarbija ebakompetentsus toote tootmisprotsessi uksikasjades (tootmise know-hows). Seetottu tunneb tootja ahvatlust nii bluffimiseks hinnas kui ka info varjamiseks ostja eest. Samuti kuni konkurentide ilmumiseni on tootjal voimalus hoida tihti korget hinda.
    Sageli tekib ahvatlus varjata defekte , nt ei pruugi toode - ravim, auto voi arvutiprogramm - olla kullalt pohjalikult testitud. Eriti suur on ahvatlus mitte rakendada keskkonnaohutut tehnoloogiat, niikaua kuni kehtivad normid seda lubavad.
    Sellest tuleneb, et tarbija suhteline ebakompetentsus koos odavama kaupa eelistusega loob palju voimalusi tootja ja tarbija vaheliste konfliktide tekkimisele. Sageli voivad need konfliktid ohustada inimelu ja looduskeskkonda. Seetottu puuab tarbijauhiskond end saaraste konfliktide eest kaitsta.
     Tarbija oigused - tarbijakaitseseadused
    Esimene tanapaevane tarbijakaitseseadus kehtestati 1906.aastal Ameerika Uhendriikides, mis kandis mine Pure Food and Drug Act, mille ajendiks sai kirjandusteos, kus muuhulgas kirjeldatakse antisanitaarset olukorda Chicago tapamajades.
    Tarbijakaitseseadus pohineb uhiskonnas valitsevail eetilistel toekspidamistel tarbija oiguste suhtes. Neli tarbija pohioigust, mis kajastuvad iga arenenud riigi tarbijakaitse pohimotetes, sonastas esimesena aastal 1962 John F. Kennedy. Need on: 1) oigus turvalisusele, 2) oigus valikule, 3) oigus olla kuuldud, 4) oigus olla informeeritud.
    Mis on iseloomulik: koik need oigused on vaid teatud piires garanteeritud. 1. Oiguse turvalisusele all moistetakse turvalisust mitte ainult fuusilise, vaid ka omandi suhtes, kusjuures, eriti Laane-Euroopa tarbijakaitsepohimotetes, ei leita, et tarbija peab olema ise tark, vaid peetakse raskendavaks asjaoluks, kui tootja kasutab oma huvides ara tarbija rumalust voi kogenematust voi on nende suhtes hoolimatu. Mis puutub fuusilisse turvalisusse, siis ei ole vist toodet, mis oleks taiesti ohutu. Seeparast fikseeritakse riikide tarbijakaitses enamasti toote(teenuse) ohtlikkuse piirid, so ohutusstandardid, millele toode peab vastama, et selle tootmiseks voi sisseveoks luba saada. Vahel tekkib olukord ,millal voivad need ohutustandardid vananeda teaduse ja tehnika arengu tottu ja tootja voib neist uutest voimalustest juba teadlik olla aga riik veel mitte. Sellisest tarbija ohustamisest voivad tootjad puuda kasu loigata. 2. Oigus valikule tahendab seda ,et turul ei tohi voimaldada uhele muujale monopoolset seisundit. Nii et oigust valikule aitab tagada konkurentsiseadus. Kui tarbijal on kahtlust, et turul valitseb monopol voi kasutatakse monopoolset hinnapoliitikat, voib ta esitada kaebuse tarbijakaitseametile, kes on kohustatud asja uurima. Eesti tegelikkuses naeme aga sageli , et tarbijakaitseamet on monopoolse hinnakujunduse suhtes voimetu. 3. Oigus olla kuuldud tahendab seda, et tarbijal peab olema voimalus kuhugi oma kaebusi esitada, teha ennast kuuldavaks. Muidugi valitseb demokraatlikus riigis sonavabadus ja inimene voib oma arvamust avaldada ajalehe, televisiooni jne vahendusel. Tootja votab tavaliselt kohustuse tarbija kaebused tasuta ara kuulata ja neile reageerida mingi garantiiaja jooksul. 4. Oigus olla informeeritud utleb seda, et tarbija peab saama piisavat ja korrektset (mitteeksitavat) informatsiooni kaalutletud ostuotsuste tegemiseks. ............